Vabandust, kuhu poole Kreeka jääb?

Varustusest lähemalt: Elektroonika ½

Meil oli kaasas tõsiselt palju elektriga töötavat kraami - koguni 18 vidinat mis said 29 päeva vatti. Palju aga reisi lõpuks töökorda jäi? Vaatame kõigepealt millega me startisime:

• HP Mini 210 netbook 
• Mobiilid Sony Ericsson W810i, Nokia E50 ja tagavaraks Nokia N80
• 2x BT Intercom bluetooth sidevahend
• 2x Drift Innovation HD170 lainurk kaamerat
• Canon PowerShot D10 vee- ja põrutuskindel fotikas
• Pentax K20D digipeegel-fotikas
• DC80 minikaamera
• 250GB väline kõvaketas
• LED taskulamp 3w CREE dioodiga
• Tagavara LED taskulamp
• Pea-GPS - Garmin Colorado 300
• Tagavara-GPS - Garmin Nüvi 255W
• 2x iPod Classic

Navi

Liikumine, nagu arvata võib, moodustas reisist päris suure osa. Et igal ristmikul mitte seisma jääda, oli vaja navigatsiooniseadet, GPSi. Saime renditud ühe Garmin Colorado 300 kõigest mõne päeva enne starti ning tagavaraks veel ühe Garmin Nüvi 255W stardihommikul! Coloradost sai meie pea-GPS, sest vastpidiselt Nüvi seeriale, on sellel teekonna redaktor ning toetab suuremaid mälukaarte. 2011 aasta Euroopa kaartidele pole endiselt kombeks kanda riike nagu Ukraina, Rumeenia, Bulgaaria, Makedoonia, Montenegro, Albaania ja Bosnia. Põhimaanteed on küll jah aga mäletate, meil on tegemist off-road seiklusega ;)

Colorado on matka-GPS. See tähendab, et meie off-road teed olid superhästi sellega navigeeritavad. Colorado on ettenähtud kahe käega kasutamiseks ning voolu võtab meelsasti kahest AA akust. Tsikli peal tähendas see tihedaid peatusi, sest kinnastega kasutamine oli päris keeruline. Voolu sai ta Nüvile mõeldud sigaretisüütaja-laadijast. Vibratsiooni tõttu aga andis usb-laadimispesa järjest vähem kontakti ning kasutada oli vaja ühe rohkem ja rohkem teipi, et pilt ees seisaks. Suurem auk ja pilt taskus. Kui pilt läheb iga minuti tagant tasku siis sõita väga ei saagi. Te ei taha teada kuidas see närve sõi! Kui pilt läheb eest siis on vaja:

1. kaablit sättida
2. kaablit teipida
3. parema käega sisse lülitamine
4. parema käega OK vajutamine (This accessory is not supported!)
5. oodata kuni kaarte laetakse
6. parema käega taustvalgustuse peale keeramine
7. parema käega taustvalgustuse peale keeramine
8. vasaku käega kaardi otsimine
9. parema käega kaardi valimine
10. @%/&, pilt taskus, otsast peale…

Meie tagavara GPSi eeliseks oli see, et tänu suurele puutetundlikule ekraanile oli seda lihtne kasutada. See riistapuu on aga mõeldud kasutamiseks auto sees seega kardab ta vihma nagu enamus elektriga töötavaid asju. Kuna vihma tuli palju siis oli ka Nüvi kasutamine väga piiratud.

Nüvi laadija ei tahtnud üldse sigaretisüütajas istuda. Säästa ennast sellisest jamast ja paigalda hoopis BMW/Powerlet pistik.

Põhilist vatti sai Colorado mis oli tagasi jõudes teibiliimiga kaetud, räsitud nurkadega, mõraga klaasis ning kasutuskõlbmatu usb/laadimispesaga. Horvaatias avasasime aga et Nüvi sai vihma mis rikkus puutetundliku ekraani - GPSist sai 2GB usb-mälupulk :/

18 16 tervet seadet järgi.

Sidevahendid

Jube mõnus on kui eessõitja saab sulle ette ära öelda, et kurvis on lahtist killustikku või et vastu autosid ei sõida - võid möödasõitu alustada. Samuti on GSM telefonid asendamatud tänu üha laienevale levile.

Kevadel sai kõvasti maid uuritud, et mis vahenditega tsiklibanded või paarikesed ühel tsiklil raadiosidet hoiavad. Tuleb välja et bluetooth (BT) on juba sinnamaale jõudnud, et saab rohkem kui 500 meetri kauguselt sidet hoida. Tavalise raadiosidega on põhilised erinevused selles, et mõlemad saavad korraga möliseda, saab ühendada moblaga (hands-free) või muu BT’d toetava seadmega ning lisaks kestavad akud terve sõidupäeva. Juhhuu, kuulsite, terve päev otsa üksteisele mingit sousti suust välja ajada ja kõva häälega laulda! Just seda me ka tegime oma üliodava ‘BT Interphone’ komplektiga :D

Need keskmised antenniga jupid käivad kiivri küljele ning on suhteliselt veekindlad. Suhteliselt, sest Leedu vihma käes hakkasid korda-mööda jamama ning Ukrainaks olid mõlemad surnud. You get what you pay for.

Markuse eksperimentaalne laadimiskeskus.

Moblad, neid oli suisa 3. Peale BT Interphone'ide kustumist olid need hädavajalikud. Ja hea on, et kolm oli sest E50 sai ka Horvaatia vihmaga pihta - vihmakombe all oleva mototagi veekindel tasku koos moblaga oli ikka väga märg! Vesi tegi klahvidele 1:0 ning telefonist sai pmst lutsukivi.

16 13 seadet terved.

Taskulambid

Jällegi väga elementaarsed asjad mille tähtsust ei tohi alahinnata. Alates KTMi süüteprobleemi otsimist keset Bulgaaria põldu kuni Albaania koopa sügavusteni - 3w CREE dioodiga LED taskulamp õigustas oma 350 kroonist hinda õige ruttu. Valgustugevus on vapustav! Ainuke möödapanek oli, et pealampi ei olnud. Ma usun, et taskulamp veetis reisi vältel umbes 10 tundi minu suus, väkk.

13 seadet endiselt terved.

Peatselt kriban: videotehnikast, fototehnikast, ipodidest, rüperaalist ja selle kraamist.

Varustusest lähemalt: matkatarbed & riietus

Markus peseb ennast keset Poola põldu. Liiter vett - säästlik mees!

Kuidas see tripp siis ikkagi teoks sai? Selge see, et kui meil oleks vaid tsiklid ja rahakott olnud siis me Lätist kaugemale jõudnud ei oleks. Off-road reisi eripära on paraku see, et sa oled vähemal või rohkemal määral tsivilisatsioonist väljapool ning kõik eluks ja sõiduks vajalik peab endal kaasas olema. Kuna see oli meie esimene säärane mototripp siis ei teadnud mida oodata. Tulemus: enam-vähem, kuid liiga palju kola kaasas!

Igapäevaselt tähtsal kohal oli maktavarustus. Esiteks, et ennast 0 - 35 kraadi vahemikul hästi tunda, et vihma eest kaitsa ning, et öine uni ka kosutav oleks. Sügisel seigeldes pole ükski öö palav, ka Vahemere ääres. Külmetasime vaid tagasisõidul - märk sellest, et investeeringud magamisvarustussetasusid ära! Kusjuures me startisime täiesti telgita. Vilnuses sõbral külas olles taipasime, et ta 200 kroonine telk oleks meile suureks abiks vihma korral. Minu ripptelk läks Bulgaarias DHLiga tagasi Eestisse. Miks? Liiga suur ja raske. Markusel oli 2 õhukest magamiskotti ja minul üks suurem. Olime valmis miinuskraadideks. Külmadel õhtutel oli aga Markuse Primuse põleti täiesti asendamatu. Kohvi, tee, pudru või ubade soojendamine käis sellga väga kiirelt ja libedalt. Asendamatud olid veel muidugi taskunoad, taskulambid, spork, väike kuivatusrätik, prügikotid, pabertaskurätid, veepudelid ning veefilter.

Kusjuures vesi oli kuum teema kogu reisi vältel - peale Poolat oli vee leidmisega üks pidev probleem. Mu Lifesaveri pudeliga saab küll igasugust vett filtreerida kuid mida sa teed kui allikad, ojad ja jõed kõik täiesti kuivad on? Kõrbes oleks parajalt kimpus kuid õnneks leidus tanklaid igal pool (:

Motomehed ja -naised teavad, et riietuse pealt koonerdada ei tasu. Riietus peab olema väga selgelt ilma järgi valitud. On ikka väga rõve kui sa päeval riided märjaks higistad ning öösel seetõttu külmetad. Täiesti mõeldamatu oleks olnud startida termopesuta. need õhukesed särgid ja püksid ei reguleeri mitte ainult temperatuuri vaid viivad ka niiskuse kehast eemale.

Möödapanekuid meil ikka esines: Markuse kombeka lukk purunes juba Leedus, minu pükstel polnud puusakaitsmeid, Markuse kinnastel olid augud sees, minu odav vihmakombe oli reisi lõpuks teibitud 6st erinevast kohast, telk oli liiga lühike ning ei pidanud hästi vett, kuivatusrätik oli enamasti märg jne..

Tagasi sõites oli Horvaatia see koht kus kõik asjad täiesti läbimärjaks said - ka Markuse magamiskotid ning suur osa elektroonikast. Ainuke võimalus kuidas eelseisvate külmade ilmade vastu seista oli see märg osa nahast eemal hoida. Õnneks saab tanklatest õhukesi kilekindaid mida Markus tõmbas vast 6-7 tükki kummagi käe otsa. Jalgade otsa läksid paksemad kilekotid mis hoidsid päris kõvasti sooja kuni minul ühel hetkel nagu räästast sinna vett sisse voolas - järjekordne auk vihmakombes :) Markus ütles, et ma olin rohkem nagu kalamees.

Here fishy, fishy, fishy..

Ungari kandis läks selga kogu riietus mis üldse kaasas oli - 4 kihti mõlemal. Ees ootas põhjamaine ent ka mägine külm õhk. Nii Slovakkia mägedes kui ka Lätis kell 6 hommikul oli nii külm, et tuli pause teha ja üles soojeneda. Mida sa teed kui käed nagu puuklotsid on? :D Hullumaja. Mis on veel hullem kui külm ja märg? Null-nähtavus! Täiesti võimatu oli kiivri visiiri seestpoolt udust puhtana hoida selliste ilmadega. Ostsime küll udu-vastast ainet kuid sellest oli kasu heal juhul pooleks tunniks. Kuid kas on üldse varianti kuivaks jääda sellise ilmaga? Arvatavasti on küll - hea vihmakombe, veekindlad saapad, veekindlad kindad, hea kaelus! Raha eest saab nii mõndagi. Kas meile seda vaja on? Tegelikult ei ole, sest teine kord istume saunas kuni vihmasadu lõpeb ;)

Tagasi, elus ja terved. Peaaegu.

Üleeile jõudsime enda 26 tunnise maratoni tulemusel 1230km Krakowist põhja poole, ehk Pärnu kus käisime saunas ja puhkasime. See sõit oli hull ja enam sellist asja uuesti  proovida ei taha :D

Põhja Poola, Leedu ja Läti said sõidetud kottpimedas ning vihmaga - nähtavust polnud ollagi. Kord avastasin, et asfalt tohiks olla roheline. Teepeenar! Napilt oleks kraavi sõitnud. Markus sõitis enamasti ees ning mina nägin vaevu valgeid jooni maas ning Husqvarna tagatuld, mis vahel kustu läks. Lätis varahommikul oli väljas 2 kraadi sooja ning Markus ei suutnud enam külmunud käte tõttu käike vahetada. Jõime mõlemad 5 kohvi ja 2 red bulli öö jooksul. Hommikul keeras kõht korralikult. Aga Pärnu me jõudsime ning päris lõbusas tujus.

Kui saapad said jalast siis selgus, et Sveni vasak jalg on nii paistes, et saabas tagasi jalga enam ei lähe. Polnud muud varianti kui KTM pärnu jätta ja autoga Tallinna sõita. 129km ühe päeva sõiduks tundus ikka eriti lihtne ja lühike ots :) Ma arvan, et kumbki ei kurda enam, et Eestis mingi koht kaugele jääb! Elevus kõrvale jätta, oli see sõit täiesti tavaile. Kuid siiski otsustas üks mees Hiluxi džiibiga Svenni autole korralikult tagant sisse sõita! Laulupeos tegime sellise väikese koosistumise kus näitasime, et elus ja terved oleme, jõime tuicat ja jagasime muljeid.

Uskumatu, et kõik juba läbi on. Mõlemal selline tunne, et Tallinn on vahepeatus ja kohe läheb sõit kuhugi Lapimaa suunas edasi :D Kreeka ja Vahemeri on üles leitud, uskumatu kogus muljepagasit kaasa korjatud. Nüüd läheb lahti suur pildi ja videotöötlus. Peagi Flickri lingid ja seiklustest pikemalt!

Kreeka!

Jõudsime Kreekasse 3 päeva tagasi ja oleme mõnulenud Thassose saarel. Paraku ida- ja lõuna-Kreekasse ei jõua. Hullu pole, sest see saar on lihtsalt fantastiline. Nii lõõgastumiseks kui ka lõbusõitudeks. Tutvusime siin nii chillout rannakohviku pidajatega, mägiratta aktivistiga kui ka ühe enduuromehega, kes siin Romaniacsi stiilis üritusi korraldanud on. Väga palju nalja on saanud. väga palju huvitavad on kuuldud. Markus jõudis isegi ühe kala kinni püüda! Aga minule meeldis võrkkiiges lösutada ja kehal kosuda lasta.

Nüüd on aeg sealmaal, et liigume läände. Järele on jäänud vaid loetud päevad. Tagasisõiduks mööda maanteid on kilomeetreid palju ja ilm.. hm, sellest parem ei räägigi. Tänane siht on Halkidiki. Homme Albaanias kus me teeme kivide tutvust :P

Pool veel ees

Oleme Zmeevo külas Bulgaarias kus ennast vaimselt, füüsiliselt ja informatiivselt tangime. 2 nädalat trippimist on meid korralikult räsinud kuid meile ka tohutult andnud. Lõpuks on väljas soe ja näeb päikest. Kilometraaži suhtes on endiselt korralik tamp taga. Kes oleks arvanud, et mägistes piirkondades kus teed on käänulised, kitsad, auklikud või puuduvad sootuks, peab ikka päris korralikult aega varuma. Ja kütust. Ja vett. Õnneks on inimesed meil igal pool turgutanud ühel või teisel viisil.

Bulgaarias tuleb tsiklitele esimene suurem service, mida nad hädasti vajavad. Kerget Husqvarnat on Markusel olnud päris keeruline küllili ajada, kuid umbes 2x raskema KTMiga on lood vähe teised. Umbes 20 korda on see küllili käinud. Tagajärg on kõver lenks, kõver tagumine poolraam, kohvri raamid on väga väändunud ning mõranenud ning kohvrid ise on peaaegu kasutuskõlbmatud.

Markus on nördinud, et me juba Kreekas pole. Mina aga taastun avariist - puusad said korralikult põrutada ning vasak jalg on kange. Samas teame, et iga päev pakub midagi erakorralist ning seetõttu oleme endiselt entusiasmi täis.

Nii, kus see Tuzlata nüüd ongi..